Vesi on elu säilitamiseks hädavajalik igale elusolendile Maal. Ilma veeta ei saa läbi ei inimesed, loomad, taimed, seened ega ka mikroorganismid (nt. bakterid, viirused ja pärm), mis on loonud ja säilitavad elu Maal.
Põhjamaades on meil privileeg juua puhast vett otse kraanist. Või vähemalt me arvame, et see on puhas. Tegelikkuses sisaldab isegi kraanivesi, näiteks Soomes, hormoonide tegevust häirivaid kemikaale, mis jõuavad joogivette kosmeetikatoodetest ja ravimitest, mida inimesed kasutavad.
Me käime duši all, kasutame šampooni ja palsamit, peseme nõusid ja pesu, meie uriiniga satub kanalisatsiooni meie poolt tarbitud ravimeid ning seejuures arvame heauskselt, et veepuhastusjaama puhastussüsteem saab selle kõigega hakkama. Tegelikkuses ei suuda veefiltrid paraku päris kõike välja filtreerida. Nii läbivad teatud kemikaalid vee filtreerimise protsessi ja mitte ainult ei satu tagasi meie joogivette, vaid mõjutavad kogu looduslikku ökosüsteemi toimimist.
Hetkel on üldine arutelu vees leiduvate kemikaalide üle keskendunud suuresti mikroplastikule, kuid ei tohiks kõrvale jätta ka nanoplastiku ja silikooni osakesi, mis kogunevad näiteks merelistes mikroorganismides. Mõned uurijad on võtnud seisukoha, et kõik plastikud vabastavad mikro- ja nanoplasti osakesi. Selline arvamus baseerub plastiku olemusel – see on plastiline. See on teema, millega tööstusvaldkond kindlasti tegelema peaks. Esimeses järjekorras nende ainete suurtootjad – kosmeetika- ja toiduainetööstus.
Soome professor Jorma Toppari Turu ülikoolist on uurinud mitmeid aastaid hormoonide tööd häirivaid kemikaale ning uurimistöö tulemusena on ta leidnud, et neid on enam kui 1000. Kosmeetikatööstuses on üheks selliseks koostisosaks näiteks keemilised UV-filtrid. Meie veepuhastusjaamade filtrid ei suuda neid kemikaale välja filtreerida nii, et need ei satuks looduslikku keskkonda ning meie joogivette.
Murekohti seoses keemiliste UV-filtritega on välja toodud ka Taanis läbi viidud uurimustöös: “Benzophenone-3- e on leitud biokontrolli uuringutes ka talvekuudel ning seda on mõõdetud teiste Euroopa riikide joogivees (pinnavees) ja keskkonnas, mis näitab mitte ainult päikesekaitsetoode läbi tekkinud kokkupuudet, vaid sellele lisanduvad ka teised valdkonnad. Samuti on biomonitooringu käigus leitud oktokrüleeni ja mõõdetud seda joogivees (pinnavees) ja keskkonnas, mis näitab tarbijate suhteliselt suurt kokkupuudet sellega läbi kosmeetikatoodete ja võib-olla ka muude allikate kaudu. Seda ainet kasutatakse paljudes erinevates kosmeetikatoodetes aastaringselt ja pole võimalik järeldada, kas inimkoormus ja keskkonda viimine toimuvad ainult kosmeetikatoodete kaudu või ka muudest tooteliikidest. Oktokrüleeni peetakse endokriinsüsteemi kahjustajakas. See võimalus lisab riski hindamisse teatavat ebakindlust kuna alles arutatakse, kas endokriinsüsteemi kahjustavate ainete mõju koguseid saab üheselt hinnata.“
Oluline on teada, et keemilisi UV-filtreid ei kasutata ainult päikesekaitsetoodetes. Tootjad lisavad neid paljudesse kosmeetikatoodetesse, et näiteks kaitsta toodet värvi tuhmumise eest. Seetõttu tasub olla ettevaatlikum ja eelistada keemilise kaitse asemel füüsilisi UV-kaitsefiltreid nagu titaaniumdioksiid või tsinkoksiid.
Mõningad teisi hormoone häirivaid kemikaale sisaldavad ka plastikust toidunõud, sünteetilised parfüümid ja ka valuvaigistid nagu Ibuprofeen ja Paratsetamool. Lisaks sellele sisaldavad neid ka loomulikult rasestumisvastased pillid ja teised hormonaalsed ravimid.
Sünteetilised parfüümid sisaldavad phalaate, mis on plastiku pehmendajad ja aitavad parfüümil püsida kauem juustes, nahal, riietel või nõudel. Peamine probleem kõikide hormoone häirivate kemikaalidega seisneb selles, et need ringlevad ka looduses ning meie veesüsteemides, põhjustades hälbeid meie mikrobioomi koostises, hormonaalseid häireid ja teisi probleeme, millest me isegi veel midagi ei pruugi teada. Kilpnäärme probleemid, viljatus, erinevad emaka ja munasarjade haigused või vähi vormid, ülekaalulisus, depressioon ning erinevad õpiraskused – need on kõigest mõningad näited, mis panevad teadlasi muretsema.
Parem tulevik?
Kuna sama vesi ringleb üle terve Maa, mida saame me selle kvaliteedi tagamiseks ette võtta? Olen palju kordi kuulnud, kuidas see ei loe, mida Soome inimesed teevad, kui ülejäänud maailma piirkondi ikka jätkuvalt reostatakse. Ometi see pole tõsi! Põhjamaades, Soomes ja Eestis on palju väikeseid järvesid, looduslikke märgalasid, soid ja rabasid ning meie kohus on nende eest hoolt kanda. Meie regiooni märgalad mängivad globaalses veeringluses vältimatut rolli loodusliku puhastava filtersüsteemina. Soomes läbi viidud uuring leidis, et looduslikes vetes, mis sisaldavad humiinhappeid, elavad bakterid, mis võivad toota plastosakestest asendamatuid rasvhappeid. See on suurepärane uudis, kuid arvestades seda tohutut hulka plastikut, mida me toodame ning millest suur osa satub meie looduslikesse vetesse, ei ole ainult bakteritele lootma jäämine kuigi jätkusuutlik. Võtab enne sadu aastaid, kuniks bakterid suudaksid need kogused rasvhapeteks lõhustada. Meil aga on vaja leida alternatiivseid lahendusi plastikpakenditele ja lõpetada nende kemikaalide kasutamine, mida me ilmtingimata ei vaja.
Meie metsad ja rikkaliku bioloogilise mitmekesisusega alad ei tohiks jääda suurte rahvusvaheliste ettevõtete kasutusse või omandisse. Me peaksime neid säilitama, et hoida ja kaitsta oma looduslikke veekogusid, et elu Maal saaks jätkuda ka tulevastele põlvedele. Mõistagi on äärmiselt oluline, et säiliksid Aafrika ja Amazonase vihmametsad ja ürgloodus, kuid meie esimene kohus on hoolitseda omaenda looduse puhtuse ja selle terviklikkuse säilimise eest.
Ei ole kokkusattumus, et 70% Maa pinnast, 70% inimeste, loomade, taimede ja seente koostisest on vesi. Bakterid ja mikroobid mis säilitavad elu Maal, vajavad vett ellu jäämiseks ja omavahel kommunikeerumiseks. Näiteks teeb õhus olev „veevõrgustik“ võimalikuks mikroobide ja bakterite sõnumite saatmise teineteisele. Mikroobide pilv või nende aura meie ümber jätab endast maha märgi igale poole kus käime. See hoiab meid teineteisega ja ka teiste liikidega alateadlikult ühenduses.
Autor: Maria Varon
Marial on on ilu ja kosmeetika vallas bakalaureuse kraad, ning on alates 2007. aastast töötanud tervikliku nahahoolduse ja looduskosmeetika spetsialisti ja lektorina. Ta kirjutas eelmisel aastal raamatu Elav nahk (Elävä iho, Readme) ja tema eesmärk on tõsta teadlikkust sellest, kuidas naha kaudu oma loodussidet säilitada. Teatud kemikaalid muudavad meie mikrobioomi viisil, mis tekitab haigusi. Oma karjääri jooksul on Marial olnud võimalus töötada koos keemikute, arstide, nahaterapeutide ja teadlastega. See on aidanud tal nahaprobleemide taga laiemat pilti näha. Kuigi terviklik lähenemine ei ole tavaliselt kiire lahendus, on tõestatud, et see toob parema ja pikaajalisema tulemuse atoopilise dermatiidi, akne või rosaatsea all kannatavatele inimestele. “Kui õpime loodusega töötama ja mitte selle vastu, vabaneme erinevatest autoimmuunhaigustest, allergiatest ja tundlikkusest.”