KUI RÄÄKIDA INIMESTEGA BAKTERITEST, algab jutt enamasti umbes nii: „Öäkk, ma kardan baktereid!“ Pärast seda, kui selgitada, et mitte kõik bakterid ei ole halvad, ja tuua jutuks termin „probiootline“, meenub paljudele acidophilus. Mitte küll päris, kuid see on samm õiges suunas.

Me oleme olnud tunnistajaks tähtsale muutusele. Juba kuulevad inimesed ka peavoolumeediast, et kõik bakterid ei olegi halvad. Oleme lõpuks üle saamas hirmul põhinevast mõtteviisist, läbi mille baktereid näeme.

Nüüdseks on teaduslikud uurimused tõestanud, et saame organismis elutsevate tublide pisilastega väed ühendada, et koos haiguste vastu võidelda ning oma üldise vitaalsuse ja heaolu eest hoolt kanda. Kuid kas siin see lugu lõppeb? Tegelikult on see alles algus.

Selleks, et teemast paremat ülevaadet saada, võtame ühendust ühe maailma juhtiva bakterispetsialistiga. Meie teekond uute teadmiste otsingul algab Jaapanist.

Intervjuu dr Iichiroh Ohhiraga

Tunnustatud professor ja teadusuuringute autor dr Iichiroh Ohhira Jaapanist on baktereid uurinud juba ligi kolmkümmend aastat. Dr Ohhira on mitmeid autasusid pälvinud teadlane, kellel on doktorikraad kolmel erineval alal. Ta on prestiižse New Yorgi Teaduste Akadeemia liige ja Hiinas Sichuani provintsis asuva Chengdu linnavalitsuse tehniline nõustaja põllumajanduse ja keskkonna alal. Ta on enam kui 20 piimhappebakterite kohta avaldatud teadusuuringu autor või kaasautor. Tema avastatud patenteeritud bakteritüvi E Faecalis TH10 on tõestatud kui enam kui kuus korda tugevam mis tahes teistest looduslikult esinevatest piimhappebakteritest. Ta on maailmas esimene, kes on suutnud edukalt 12 tüve elusaid sõbralikke baktereid ühte kapslisse püüda. Meil oli haruldane võimalus dr Ohhiraga põhjalik intervjuu läbi viia.

K: Millised on Teie olulisimad uurimisvaldkonnad?

V: Keskendun oma uurimistöös kolmele põhivaldkonnale, mis on allergiad, kemikaalivaba mahepõllumajanduse ja -puuviljakasvatuse edendamine, sealhulgas püsikultuuride kasvatamisega seotud probleemid, ning kemikaalivabade golfiradade loomise võimalused. Kõik meie uurimissuunad hõlmavad piimhappebaktereid ja seda, kuidas saame neid kasulikke mikroorganisme paremini ära kasutada.

K: Tundub, et Teid huvitab väga keskkond ning looduslik tervishoid. Kas see mõjutab ka Teie uurimissuundi?

V: Jah. Mind on alati huvitanud põllumajandus ja loodusteadused. Õppisin mikrobioloogiat, uurides nimelt piimhappebaktereid, Jaapanis Okayama ülikoolis maailmaklassi professori Nakae käe all. Mind paelub uute asjade õppimine ja teiste õpetamine. Olen alati teadnud, et peame end ümbritsevat keskkonda austama ning see, kust meie toit pärineb, on sama tähtis kui toit ise. Keskkonnahuvi mind piimhappebakterite juurde tõigi. Veidi pärast seda avastasingi, et need kasulikud mikroorganismid on tervise seisukohast hädavajalikud.

K: Millised on Teie ja Teie uurimisgrupi olulisimad avastused?

V: Kahtlemata oli oluline Enterococcus faecalis TH10 ja meie töö seoses selle MRSA-vastase mõjuga. Laiemas plaanis avastasime 1980ndatel, et rohkem piimhappebaktereid ei ole tingimata parem. Teistes maades on uurimistöö enamasti keskendunud sellele, kuidas tuua organismi suurel hulgal kolooniaid moodustavaid ühte või kahte tüvesse kuuluvaid baktereid. Meie uurimistöö näitas, et organismi sel viisil küllastamine võib aktiveerida T- ja B-rakud, mis hakkavad võitlema nende kui kahjulike bakterite vastu. Teisisõnu on selle strateegia vastupidine mõjule, mida piimhappebakteritelt ootame.

K: Mida Te tegite, kui selle avastasite?

V: Keskendusime sellele, kuidas toetada inimkehas just talle omaseid tüvesid. Muidugi ei ole meil võimalik kindlaks teha iga inimese individuaalseid bakteritüvesid ja seega pidime leidma viisi, kuidas parandada organismi võimekust talle vajalikke piimhappebaktereid toota ning nende tugevust ja paljunemist tagada.

K: Kuidas Te seda tegite?

V: Alustuseks uurisime seda, kuidas kõige paremini elusaid ja elujõulisi piimhappebakterite tüvesid kasvama panna. Leidsime, et vajame ühe või kahe tüve asemel palju tüvesid, ja mõistsime, et peame neid kasvatama nende jaoks loomulikus keskkonnas. Arvukate katsete tulemuseks oli patenteeritud segu loodusest korjatud puuviljadest, ürtidest ja vetikatest. Leidsime, et parim retsept ühendas endas 92 loodussaadust, sealhulgas ürdid, puuviljad, juurviljad, köögiviljad ja seened. E faecalis TH10 allikaks oli meil tempeh, traditsiooniline Malaisia päritolu fermenteeritud delikatess.

Avastasime, et vajalik on mitu aastat vältav normaaltemperatuuril toimuv loomulik fermentatsiooniprotsess. Me ei saa võtta kõiki 92 koostisosa ja need ühte potti fermenteeruma panna. Kõik koostisosad tuleb lisada hooajal, mil need valmivad. Vaid nii on fermentatsioon tootlik. Leidsime, et mõned koostisosad tuleb tingimata lisada kindlal ajal – sügisel, talvel, kevadel või suvel.

K: Miks on vajalik nii pikk fermentatsiooniprotsess?

V: Mida kauem see kestab, seda võimsamad ja elujõulisemad on piimhappebakterid. Protsessi käigus nõrgemad bakterid hukkuvad ja tugevamad bakterid saavad veelgi tugevamaks. Loodusliku valiku käigus muutuvad bakterid iga hooaja ja põlvkonnaga tugevamaks. Seda võimaldab saavutada ainult aeg.

K: Miks see nii tähtis on?

V: Kui bakterid ei ole pakendamisel tugevad, ei pruugi nad ellu jääda. Nad peavad üle elama lisaks pakendamisele ja transpordile ka tarvitamise. Leidsime, et TH10 on tüvi, mis jääb pärast tarvitamist pikaks ajaks seedekulglasse, kus see paljuneb ning eluneb koos inimese individuaalsete bakterikolooniatega nagu lactobacilluse ja bifidobacteria tüved, keda juba sooleseintel leidub.

K: Mille poolest erineb see teistest probiootilistest preparaatidest nagu külmkuivatamine, tsentrifuugimine või ultrafiltreerimine?

V: Sõbralikud bakterid kasvavad toitekeskkonnas – see on lahus, mis sisaldab kõiki bakteritele vajalikke aineid. Kui bakterid kasvavad, muudavad nad toitekeskkonna koostist. Tegemist on täiesti uue seguga, mis sisaldab kõike, mida bakterid oma edukaks elutegevuseks vajavad. Teie nimetatud töötlemismeetodid hävitavad selle uue aine ning koos sellega ka parima keskkonna, milles head bakterid suudavad ellu jääda ja tervisele kasu tuua. Lisaks nõrgendavad piimhappebaktereid stabilisaatorid, säilitusained ja pastöriseerimine. Minu väljatöötatud fermentatsiooniprotsess säilitab terviku ning ei isoleeri bakterikeskkonna eri osasid. Piimhappebakterid peavad olema elujõulised, et toimida. Samuti vajavad need orgaanilisi happeid, mikrotoitaineid ja looduslikke prebiootikume.

K: Miks on tähtsad orgaanilised happed, mikrotoitained ja looduslikud prebiootikumid.

V: Sest piimhappebakterid toituvad nendest. Just nagu meiegi vajame eluks toitu, vajavad seda ka bakterid. Meie valitud retsept, milles fermenteerimine kestab vähemalt kolm aastat, on spetsiaalselt välja töötatud sellisena, mis piimhappebaktereid võimalikult kaua elus hoiab. Prebiootikumid on probiootikumidele toiduks.

K: See tundub olevat raske ülesanne.

V: Jah, kuid see on ainus võimalus. Peame looduslike koostisosade ja bakteritüvede lisamisel olema hoolikad. Peame olema kannatlikud, et soovitud tulemusi saavutada.